Ratsaetendused: rüütlid hobustel

Ajalooliselt täpselt taastatud „skill at arms“ tüüpi turniiril näevad pealtvaatajad autentset 14.–15. sajandi rüütlite ja nende hobuste varustust ning justkui vanade käsikirjade lehekülgedelt välja astunud katsumusi, mille rüütlid läbivad, näidates eri relvade valdamise oskust.

Turniiri juhib ja kommenteerib heerold, kes tutvustab pidulikult osalejaid, ning heraldilisi lippe kandvad relvakandjad mitte ainult ei abista areenil, vaid lõbustavad publikut ka oma viguritega. Kõik katsumused on üles ehitatud nii, et pealtvaatajatele oleks selge, mis toimub ja miks, isegi kui nad keskaegsetest ratsatraditsioonidest midagi ei tea. Sageli saab see programm esimeseks sissejuhatuseks ratsanike maailma neile peredele ja külalistele, kes on varem näinud ainult jalgsi peetavaid rüütlivõitlusi.

Sõjalisel turniiril (joust) võitlevad ratsarüütlid üksteise vastu pikkade puust piikidega. Rüütlid kannavad spetsiaalset, piigilöökide eest kaitsvat soomusrüüd ning näitavad kiirust ja tehnikat, juhtides samal ajal nii väledat hobust kui ka rasket, suurt relva.

Duelli võidab ratsanik, kes murrab oma piigi vastase kilbil, ning võitlusi kommenteeriv heerold selgitab pealtvaatajatele reegleid ja tutvustab võitlejaid – nagu ka meie jalgsi peetavates rüütlite võitlustes. Just see silmapilkselt äratuntav võiduhetk – murduva piigi heli – jääb pealtvaatajatele enamasti kõige eredamaks mälestuseks.

Husaar, dragun ja petihor – 17. sajandi Poola-Leedu ühisriigi eri ratsaväeliikide esindajad – katsuvad jõudu osavusturniiril: galopis näitavad nad mõõga valdamist, sihivad piigiga rõngaid, mille tabamine muutub järk-järgult raskemaks, ning läbivad üha keerulisemaid katsumusi.

Üritust juhib heerold, kes mitte ainult ei räägi iga ratsaniku varustusest, vaid selgitab ka elavalt, mille poolest husaar erineb dragunist või petihorist – nii muutub programm arusaadavaks ka neile pealtvaatajatele, kes näevad ajalugu esimest korda. Katsumused valmistavad areenil ette relvakandjad.

Kõigis programmides osalevad ainult spetsiaalselt treenitud hobused ja professionaalse ettevalmistusega ratsanikud – see ei ole lõbusõit, vaid aastaid treenitud distsipliin. Turniiri areen piiratakse ja pealtvaatajad jälgivad etendust ohutust kaugusest, nii et programm sobib ka suurele, ühte kohta kogunenud rahvahulgale.

Programmi jaoks on vaja tasast, mitte libedat platsi – kõige paremini sobib muru või liiv. Kerge vihm tavaliselt ei sega, kuid kui pinnas muutub ohtlikult libedaks, võidakse hobuste ja ratsanike ohutuse huvides etendust kohandada või edasi lükata. Selle otsuse teevad alati ratsanikud ise, sest just nemad tunnevad kõige paremini, kuidas hobune konkreetse paiga pinnasele reageerib.

Pärast turniiri leiavad rüütlid alati aega publikuga suhtlemiseks: lubavad soomusrüüd lähedalt uurida ja hobuste kõrval pilti teha. Just see osa muutub sageli kõige tähtsamaks lastele ja peredele, sest võimalust näha lähedalt päris hobust soomusrüüs on raske asendada ühegi teise ürituse elemendiga.

Ratsaetendust saab suurepäraselt kombineerida meie teiste teenustega – rüütlite auvahtkonnaga sissepääsu juures, keskaegse linnakesega või relvanäitusega –, luues nii kogu üritusele tervikliku keskaegse õhkkonna paketi, milles ratsaturniir saab keskseks, inimesi ühte kohta koondavaks tipphetkeks.

Seda programmi oleme esitanud tuntud Leedu ettevõtete, omavalitsuste ja kultuurikeskuste üritustel alates 2004. aastast ning lõplik hind sõltub valitud programmist ja lisateenustest.